wha ?!

tundub, et viskasin* töökaaslased korterist välja.
piinlik.
aga ma lihtsalt tundsin, et...ma ei jaksa enam.
väsinud.
tüdinenud.
ja tahtsin lihtsalt magada.

aga nende näoilme on ausalt öeldes..pisut..ehmatav.
nende näoilme, peale minu kinnitust, et tahan, et nad lahukvad, oli negatiivselt üllatav.
sealt võis välja lugeda, et: kui the boss nii käsib, ju siis peame lahkuma.

prrr.
ma nii ei mõelnud.
ja mul on südamest kahju kui nad nii mõtlevad.
sest minu jaoks pole midagi muutunud, peale ametinimetuse..
:(

/nüüd ma saan aru miks paljud kunsti-literatuuri suurkujude üllitasid oma meistriteoseid rohumõju all/

shmae on me.

ainus lootus - nad ei mäleta hommikuks midagi.
nagu mina.

sleep.

*õigem sõna oleks - suunasin