vahest on saatus pisike tropp!

mälestades !

hommik oli külm ja niiske.
sügis hakkab talveks üle minema.
tulin rongi pealt maha ja rühkisin töö poole.
mõni meeter enne mind pööras S.tänavale töökaaslane.
mõtlesin, et on alles tubli,isegi sellise ilmaga tahab rattaga tööl käia, endal vanust juba 65. väga tore.
kiirendasin käiku et kiiremini sooja kontorisse jõuda.
olin täiesti oma mõtetesse süüvinud.
ja siis.
kuulsin mingit urinat. nagu koer lõriseks kusagil.
ehmatades vaatasin hääle suunas. ja seal ta oli.
otse pöösastesse sõitnud. surutud vastu kuusehekki ja traataeda.
paanikasse sattununa viskasin oma kodinad maha ja üritasin teda nimepidi hüüda, mingisugust kontakti saada. ja ei midagi. ta lihtsalt. korises.
värisevate kätega helistasin 112.
ja jäin ootama.
tänaval edasi-tagasi köndides.
vältides uudishimulikke pilke.
minutid venisin.
mõned jäid peatuma ja küsisin kas on abi vaja.
üks meesterahvas jäi mulle seltsi, katsus pulssi, üritas talle ligipääseda ja kindlaks teha, kas ta veel elab.
korin jäi vaiksemaks..kuni hääbus..
kiirabi saabus 5-6 min, võibolla isegi hiljem.
ja konstateerisin - äkksurm.
!
?
ei mingit elustamist.
aega oli liiga palju mööda läinud.
asi oli minutites.
oleks ma kiiremini käinud. varem kohale jõudnud. näinud ta kukkumist. osanud teha elustamist?! oleks ta võibolla elus?
ei, ma ei süüdista end. ma poleks saanud teha midagi.
see oli lihtsalt kõik liiga...lähedalt.
tuli politsei.
tuli operatiivrühm.
võeti andmed.
korjati isiklikud asjad kokku.
ja viidi lahkamisele.

mul on kahju.
mida tema perekond täna õhtul võib tunda.
mul on kahju !