aina hullemaks läheb

eile, õnnetuspaigas küsisime operatiivüksuse töötajate käest, kes teavitab omakseid.
"meie" oli op.töötaja vastus.
ausalt öeldes, see oli kergendus. see on sõnum, mille toojaks ei tahaks olla.

täna hommikul.
töökaaslasega arenguvestlust läbiviies, heliseb mobiil, võõras nr.
võtan vastu.
"tere. vabandage, mina olen U abikaasa. oskate ehk mind aidata. ma ei oska kellegi poole pöörduda. U on kadunud. läks eile tööle ja pole siiamaani koju jõudnud..."
mul oli klomp kurgus.
mida krdit.
U perekond ei teadundki veel, mis 24h tagasi juhtunud oli.
kuidas on see võimalik.
inimene ootas. muretses. paanitses.
ja op.üksus ei teavitanudki.
see oli nagu nii fkng ebareaalne. et ma tükk-aega kokutasin. otsisin sõnu. kuidas edasi öelda, et kahjuks teie abikaasa suri. eile hommikul!!!
kohutav.
mina avastasn. mina pidin teavitama. mina pidin uurima, mis surnukehast sai. kuhu ta viidi. mis lahkamisel selgus - surmapõhjus. kuidas tuvastatakse ja kus asuvad isiklikud omandid.
see kõik on nagu nii kuradi karm. julm.

ja nüüd pean mina politseile kurja kirja kirjutama.
me ei taha süüdlast teada. me tahame, et sellist asja enam ei juhtuks.
et mitte keegi ei peaks midagi taolist üleelama. ma mõtlen just perekonnaliikmete teadmatus hoidmist !!!