blondi

jooksin eile peale rampväsitavat tööpäeva ema-sse beethoveni järgi.
hääleseadesse jõudes olen omadega läbi. ja üliagarast tööpäevast mis koosnes pidevast rääkimisest, ei suutnud korralikult laulda. piiksusin nagu laps. masendav.
ja kui lõpuks hääleseadjaga teose ettevõtsime, langesin musta masendusse.
esmapilgul tundub teos lihtne. tihedalt noote ja mahukas, aga lihtne. ses mõttes et lugu beethovenile omaselt loogiline, harmooniline..tunnetatav.
oh mind sinisilma.
nagu hääleseadja mainis, beethoven on instrumentalist ja lauljatel on seetõttu raske. vokaalsed võimed peavad ikka head olema et kõiki neid kõrgustesse küündivaid noote ja mitme taktivältelisi fraase välja laulda.
ja minu lootus, et ma väga kõrgelt kirema ei pea, purunesid peale esimesi takte kui "kyried" ja "sanctused" püsisid sujuvalt II oktavi E peal. nice-nice.
niiet sellega saab veel vatti näha.

mis on kõige muu reisielevuse kõrval köömes :)

täna P-ga trehvates õnnestus meil taaskord niimoodi endeid naerma ajada, et pisar silmis. meil kohe on see klapp. mälestused suvest ja ootusärevus liidavad meie seltskonda kokku.
seda enam, et meil on õnnestunud praktiliselt kogu eestist minev väike crew üheks meeskonnaks liita. ei teki enam konflikti kus "vanad" hoiavad oma ette ja "noored" mässavad eraldi. lahe. võtame osa aust seltskonna liitmisel enda peale :)

tänan järjekordselt juhust, saatust, keda iganes - et mul on võimalik nii fantastilisest projektist osa saada !