seanss

istuime peale erki-ms`i hln`iga double coffee`s
jõime kohmi
sõime hilisõhtul rammusaid kartulipannkooke
ning kõigetipuks limpsisime pokaali täie jäätist sinna otsa
ja lobisesime
elust olust maast ja ilmast
ja ühe teemana võtsime ette pingetega toimetuleku
ja kas olen kunagi psühholoogi juures käinud
või vajadust profesionaali nõuannete järele.

ei ole.
vastasin.

ei tule meelde mitte ühtegi perioodi elus, kui oleks tundnud, et `nüüd on kõik! ise omadega hakkama ei saa! vajan psühholoogi abi!`

samalaadne küsimus oli "stressi ja toimetuleku" loengu arvestus-ankeedis.
a`la milliste probleemide korral pöörduksid konsultandi poole.
ainuke mis meelde tuli oli - söömishäired. kuna viimasel ajal, olude sunnil, puutun selle teemaga kohe eriti tihedalt kokku. ja tean kui haiglane see on. anoreksia-buliimia-mis kõik veel..ja kuidas see mõjutab inimese vaimset tervist!

kodus olles hakkasin aga mõtlema.
võibolla on üks teema - mis pole küll otseselt seotud depressiooni või stressi või musta masendusega - vaid... vihkamisega ! ja suutmatusega andestada :(
tundub, et selle emotsiooniga ei suuda ma ise hakkama saada.
esialgu, ennast analüüsides, näib nagu ma ei tahakski andestada. vastupidi. karistada teda oma vihkamise/vaikimise/ignoreerimisega...
ja ometi on tegu inimesega, keda, vaatamata kõigele, tuleks austada.
.armastada.
.kalliks pidada.
.hinnata.
.andestada.


aga ma lihtsalt ei suuda.

.