improvments

mõni aasta tagasi pelgasin paaniliselt igasugust avalikku esineimst.
kuigi kusagil sügavas sisemuses tekitas avalik sõnavõtt mõnigast rahulolutunnet..väga sügaval sisemuses.
meenub eriti eredalt paari aasta tagune suvepäev, kus meeskonnatöö raames tuli astuda oma enda kolleegide ette ja esitada kokkuvõte meeskonnakoolituse kokkuvõtetes, a`la mida me olime õppinud, või midagi sinna kanti - üli lihtne - aga ma põdesin, kohutavalt, ja puksisin vastu (arusaamatu, kui nüüd tagantjärgi tark olla).

ja mis ma nüüd teen.
tänu uuele positsioonile, olen ma pidanud diskuteerima nii oma org.siseselt kui esitlema oma e/v noortele nagadele (3 gruppi nagamanne kutsehariduskoolis) kui per.juhtide seas < tänane kogemus.
ehket. täna osalesin juhendamise ja mentorluse konverentsil, kus ei olnud pelgalt kuulaja rollis, vaid mõnes mõttes esineja. võtsin osa diskussioonist koos teiste oma-ala septsialistidega. meie, neljakesi jagasime oma kogemusi ja publikum (u 30 in) kuulasid ja küsisid küsimusi.
ja jällegi. närv oli küll sees, aga tundsin samal-ajal ka rahuldust!

jälle ühe kogemuse võrra rikkam!