development discussion vol II

23.jaanauril järjekordne arenguvestlus.
koos tehasejuhi ja otsesejuhiga.

usun, et olen tubli olnud.
kindlasti olen teinud ka vigu. ja karta on, et teen ka edaspidi.
aga loodetavasti üha vähem..

ise olen enda töösooritusega rahul olnud.
igapäevaga õpin midagi uut juurde. saan uusi kogemusi. ja ületan end. jätkuvalt.
aga see ongi main point - satisfaction of job perfomance.

ja ülekõige võin endale pai teha seepärast, et sõidan. manualiga. lõpuks ometi.
jalg küll aeg-ajalt väriseb. masin uriseb käest ja paigalt minekud on efektsed, ma sõidan. ja see on peamine!
tubli kdri, viis, istu!

**********

esimesed paar nädalat on läinud liiga kärmelt. paaril õhtul olen koju jõudes ehmatusega mõelnud, et see siis tähendabki ajapuudus ja hetkeline paanika - appi, kell on juba sada! üritan alateadlikult aega venitada. lihtsalt olla. ilma tegevuseta, sest siis tundub justkui kell ei lähe nii kiirelt. mitte midagi tehes. eriti harrastan sellist kummivenitust nädalavahetustel. sest niikui lähen-käin-olen aktiivne. on nädalavahetus läbi silmapilguga. ja sellest on tohutult kahju.
ma ei sunni ennast tööle minema. aga kuna 5 päeva on pidev pinge (edasiviiv, positiivne), siis kahest päevast jääb väheks, et rihm lõdevaks lasta ja lihtsalt olla. ilma kohstusteta!

aga nüüd.
raamatupoodi.
kivirähki "mees, kes teadis ussisõnu" sai kuidagi eriti kärmelt läbi. esialgu ei saanud kohe kuidagi järjele. seevastu poole pealt hakkasin ahmima nii et juba ta oligi läbi.
ja väike jalutuskäik tormis ei tee ka paha :)