Ilu puudumine on midagi, mida ei või tsiviliseeritud maailmas lubada."

/Freud/

ma nüüd võtan oliivid ja punase veini ligi
ja üritan formuleerida oma elamuse lausetesse.. :)

The Last Hairy
Kanuti Gildi saalis


selle asemel, et kinno minna, sattus krl tänava peal tuttavaga kokku, kes tegi juttu säherdusest huvitavast üritusest. ja nii ta läks. kinno jõuab veel minna, ehk.
läksime siis. tunnistan ausalt. ma pole vist Kanuti Gildi saalis mitte elu sees käinud. veelvähem olen sattunud moderntantsuetendusele. kui siis, olen näinud mõnd lindistust tv-st. aga see pole see pole see.

ausalt öeldes.
ma ei oskagi kuidagi kommenteerida. kuna mul võrdlusmomenti pole. siis. mina nägin kogu perfomancit hoops teise nurga alt kui krl. karta on et ma kõikide nende kunstiliste sümbolite alt ei suutnud jõuda põhiideeni ja paljud elemendid jäid mulle segaseks..:) kohati tabasin end mõttelt et mina ei suudaks elusees niimoodi väänelda. kuid mis tõelist silmarõõmu pakkus oli just nende samade tantsijate liikumine. eriti JOC !!! nagu plastiliinist! kõik liigutused olid nii sujuvad. plastilised noh.
ja kuidas on võimalik niimoodi kukkuda? :) (koorirahvas: rrraivoo ;))
nagu jazzkontserdite puhul, ma ei kuula muusikat, vaid jälgin muusikut(-id). nii ka täna. selle asemel et süveneda sisusse, süvenesin liikumisse.

selleks et hinnata - hea halb keskpärane - ei piisa ühe etenduse nägemisest. seega. minu hinnang baseerub tohutult heal emotsioonil, mis sellel üritusel käimisega kaasnes !
aitäh - keda iganes tänama peaksin :)

ja loodetavasti ei jää see esimeseks ega viimaseks Kanuti saali külastamiseks..