A vs B

tundub, et olen oma otsuse teinud (kui üleüldse mul on mida otsustada).
hetkel kriibib vaid see, mille alusel otsusele jõudsin, millest tingituna selline eelistus. kas mõtlesin ikka kõik riskid-ohud-kitsaskohas läbi või sai otsus emotsionaalselt vastu võetud...?

eilne jutuajamine A vastutusvaldkonna tegevjuhiga ei sütitanud mind nii nagu B juhiga suheldes. ja see on juba esimene ohumärk.
aga.
mida pean A eeliseks - aktiivne meeskondlik lävimine. a`la nagu Mrxiski hetkel. aga kas see polegi mitte nii nagu K.T esimeses intervjuus vihjas - et kui isiklik elu puudub, klammerdutakse töökaaslastesse ja peetakse kolleegidega head läbisaamist ülioluliseks!
minu puhul justnimelt see vist kehtibki. õnneks või kahjuks on Mrxis suur osa töötajatest VV, ehk Vabad ja Vallatud.
Aga kas see ongi primaarne. Kui töö on huvitav ja tööd jagub, kas peab siis sotsiaalne pool kontoris olema tohutult aktiivne...? Hea läbisaamine, see on juba kinni inimeses endas ja otseloomulikult on tore meeskond oluline, aga..see ei ole argument, mille põhjal otsustada töökoha valikul...või?
B puhul ma ei saa üle ega ümber sõnast "edev". nagu ka B juht ütles, selline kuld-kard on tihti peale petlik. Töö on töö ja igapäevased toimetused, rutiin, võib muuta minu roosamanna kujutluspildi suht-koht kiiresti igavaks ja halliks..kuigi, millegi pärast ma kahtlen. Valdkond on uus ja huvitav. Ettevõttel on suured plaanid (mis omakorda jällegi paneb pisut kõhklema, kas kõik ikka läheb nii nagu Suurte Juhtide peas idee idanenud on?)..
Aga vaatamata kõikidele kahtlustele..kipun eelistama B-d.
nüüd on mul endal vaja selgusele jõuda, kust selline otsus... :)