who am i kidding?!

huvitav.
kas ma kujutan taaskord kõike seda ette? pilgud? või ainult minna passin ja nillin, uurikett mööda lõuga alla nirisemas? kas võib üks täiesti võõras inimene niimoodi mõjuda, et sa kujutad mai-tea-mida-kõike ette? nagu mingi kodeerimata valem, mis paneb sind ühest inimesest huvituma, sealjuures ülejäänud seltskond jätab totaalselt külmaks, agaratest tähelepanu võitmise katsetest hoolimata.
heaküll. jääb keegi silma. uurid ja jälgid inimest eemalt. ja millegi pärast oled kindel, et see ei ole ühepoolne huvi. pilgud kohtuvad – ja loed sellest välja vaid üht.....
see kõik on helgematel hetkedel, või siis vastupidi, kui viibid pea pilvedes. järjekordsel mõtteselgusel siunad ennast oma lapsikute unelmate ning elava kujutlusvõime pärast.
ja järgmisel minutil pöörad jälle vasakule ja tunned mõnu sellest eklektiseerivast (mis sõna!?;) surinast kõhus.
oi kuidas tahaks sellistel hetkedel pugeda inimese mõtetesse ja saada selgust, kas olen mina sinisilmne ning endast krdi heal arvamusel (he`s looking me!) või hoopiski leiab kinnitust valusam tõde – not intrested (why the hell she`s stearing me like that!).
öelge mulle, et minu sisetunne ei eksi. ja mingi…keemia…on toimumas.