lifeline

ta on inimene, kelle edu ning õnnestumiste üle on mul alati siiras heameel.
tean teda śelleks liiga kaua, et kadedust tunda.
samas.
peale temaga suhtlemist, kokku saamist, tunnen end alati täbaralt. justkui pooliku inimesena.
võrdlen ennast temaga ja tajun, kuidas mina pole senimaani mitte midagi saavutanud.
haridustee - pooleli. karjäär - paigalseis. isiklikelu - vaat` et olematu. kunagi püstitatud eesmärgid - saavutamata.
seevastu temal - kraad käes, taotleb teist. rühib edukalt karjääriredelil üha edasi. kindel siht silme ees. ilus uus kodu ilus uus auto ja ilus uus beebi tulekul :)
kõik laabub plaani päraselt.
põhikoolis joonistas paberile oma 10 aasta elutee ja nüüd kõnnib mööda seda rada. tähistades verstaposte mis tookord maha sai pandud - see etapp läbitud. järgmine paluks.

kõrvalvaatajana tundub kõik ideaalne !
teistsugust elukäiku ma ei kujutakski tema-puhul ette ja käsi-südamel - ta on kõik selle ära teeninud !

ja seal siis mina. istun teisel pool lauda ja üritan jätta endast kõige elurõõmsama-elunautleva-elugarahuloleva- muljet ja lasen teistel "särada", et mitte lasta end küsimustega pommitada.

ma konkreetselt pelgan vanade klassikaaslaste tavapärast küsimustesadu, kus kohvilaua taga istudes, peale rahakottidest lapsepiltide välja kraapimist jõuab järg minuni. kõik naalduvad uudishimust minu poole ja hakkab pihta: ja sina kdr? lapsi? meest?...koera-kassi?
ja kdr vastab: "eip-eip-eip"
..väike piinlik vaikusehetk, mille päästab järjekordne kohustuslik lapsepiltide vaatamine...
tüüpiline.

(ma vist olen sel teemal juba sõna võtnud. aga mis teha. kui see teema taas päevakorda kerkib)

tean.
igalühel on oma ajagraafik. minul lihtsalt pisut pikaldasem ning suurema amplituudiga ning verstapostid löön maasse väikese hilinemisega. teiste jaoks. enda seisukohalt - täpselt õigel ajal.
pean lihtsalt kannatlikum olema.